Mare retseptiraamat


MÄDARÕIGAS - HINNATUD VÜRTSIJUUR

Mädarõigas on koduaedades, eriti vanemates taluaedades poolenesti umbrohuna kasvav püsikköögivili, mis on kasutusel nii kulinaarias kui ka rahvameditsiinis.

 

Ristõieliste sugukonda kuuluv mädarõigas (Armoracia rusticana) on peaaegu 1m kõrguste, süstjate, püstiste ja laiade lehtedega väga külmakindel taim. Õied on väikesed, valged ja hästi lõhnavad.

Kulinaarias ja rahvameditsiinis tarvitatakse mädarõika jämedaid juuri, mis sisaldavad eeterlikke õlisid ja fütontsiide ning on C-vitamiini ja mineraalainete rikkad.

 

Rahvameditsiinis kasutatakse mädarõika juure värsket kaabet paistetuse ja paisete korral. Ka aitab mädarõigas isupuuduse, hingamisteede hädade ja külmetuse korral.

Kulinaarias kasutatakse tükeldatud mädarõika juuri kurkide hapendamisel ja marineerimisel. Peenestatud kujul leiab mädarõigas kasutust mitmesugustes kastmetes, äädika-marinaadis on mädarõigas hea lisand erinevate liha- ja kalaroogade juurde.

Mädarõika juuri kogutakse sügisel. Nad kaevatakse tugeva hargiga maast välja, puhastatakse suuremast mullast, eemaldatakse lehed ja väikesed külgmised juured. Seejärel pesta tugevama harjaga külmas vees ja koorida.

Kuna mädarõika juured on kiulised ja riivimine suhteliselt tulutu tegevus, siis tuleks nende purustamisel kasutada hakklihamasinat või köögikombaini. Mädarõika peenestamisel tuleb ilmsiks ka tema tõeline pale – tema tugev spetsiifiline lõhn, mis on tingitud sinepiõli ja glükosiidi sinigriini sisaldusest. Et intensiivse lõhna mõju veidi vähendada siis tasuks peenestusprotsess ette võtta õhurikkas kohas, nt õues. NB! Värskelt peenestatud mädarõigast ei tasu tema tugeva lõhna pärast väga lähedalt nuusutada.

Kui kasutada hakklihamasinat ja tulemus pole esimesel korral piisavalt peenekiuline, võib protsessi korrata. Köögikombainiga saab kohe sobiva tulemuse. Saadud peenestatud mädarõigas panna tihedalt kinni vajutades purki ja valada üle äädika marinaadiga. Hoida külmkapis.

 

KASULIKKE NÕUANDEID KURGIKASVATAJALE

 

- Kui mulla temperatuur on alla 9°, kaob juurestikul vee omastamise võime ning kurgitaim närtsib, ehkki mullas on küllalt niiskust. Kui selline olukord kestab pikemat aega, taim sureb. Mulla soojus mõjutab toitainete omastamist rohkem kui õhusoojus.

- Kurgitaime kasv lakkab, kui õhutemperatuur on alla 15°. Õitsemiseks ja viljastumiseks on parim 18–21°.

- Puudulikus mullaniiskuses ja kuivas õhus areneb kurgitaim aeglaselt, esimesed viljahakatised varisevad, vilju moodustub vähe, need ei saavuta normaalset suurust ning head maitset.

- Värsket sõnnikut ei tohi panna mulla pinnale, sest lenduvates ammoniaagiaurudes võib taim hävida.

- Noored kurgitaimed on tundlikud ka mulla kõrge toitainetesisalduse suhtes, seepärast on parem kasutada pealtväetisena nõrka virtsalahust, sõnnikuleotist või vees lahustatud mineraalväetisi.

- Kurgi kasvukohas peab muld olema ühtlaselt niiske, sest niiskusest sõltub toitainete omastamisvõime.

- Kurgi juured, isegi lehed on väga tundlikud külma ja lubjarikka vee suhtes. Külm vesi vigastab juurekava, eriti siis, kui kastate väga palava ilmaga. Lubjasade rikub lehti.

- Kurki ei tohi kasta siis, õhutemperatuur on alla 15°.

- Enne õitsemist vajab kurgitaim vett vähem kui õitsemise ajal.

- Veepuudus mullas on taimedele ohtlik, sest siis hävivad juurekarvad. Uute kasvamine võtab aega ja seni taim kiratseb.

- Katmikalal ei tohi taimed pärast kastmist ööseks märjaks jääda.

- Enne istutamist kastke istikupotid hoolikalt läbi, sest erinevalt teistest taimedest pole kurgi puhul seda kohe pärast istutamist soovitatav teha.

 

PÕDRAKANEP RAHUSTAB JA RAVIB KÕHUHÄDASID

Raviks tarvitatakse maapealset osa, lõigatakse õite piirini õitsemise algul ja ajal. Taim kuivab hästi soojas ja tuuletõmbuses. Juuri kogutakse sügisel. Noor juur on magusamaitseline ning teda süüakse nii värskelt kui keedetult. Värskeid juuri on tarvitatud kui kartuleid, kuivatatud juurtest on valmistatud jahu. Muuseas, põdrakanepi juurtest on ka viina aetud, lisaks on ta ka hea meetaim.

Ravimiseks tarvitatakse lehti ja õisi, mis sisaldavad tanniini (10%), palju limaaineid, pektiini, kumariine, flavonoide, suhkruid, vitamiine ning alkaloide, mille koostist veel täpselt ei teata. Juur on rikas tärklise ja suhkrute poolest, seemnetes on 45% õli.

 

Põdrakanepi tee toimib rahustavalt, meenutades oma toimelt palderjani. Häid tulemusi on saadud krooniliste soolepõletike, gastriitide ja kõhulahtisuuse korral. Rahvameditsiin tunnistab teda kui vähi ja viljatusevastast ravimit. Krooniliste peavalude korral võib saada häid tulemusi juues põdrakanepiteed. Et tal on põletikuvastane toime siis on peenestatud puru raputataud halvasti paranevatele haavadele ja leemendavatele ekseemidele.

 

Põdrakanepitõmmis valmistatakse järgmiselt: Võetakse 2 spl peenestatud ürti, lisatakse 2 kl keeva vett ja jäetakse kuueks tunniks tõmbama. See on ööpäevane doos. Tarvitatakse päeva jooksul lonkshaaval.

 

Haavandtõve korral valmistatakse tee järgmiselt: Võetakse 3 spl peenestatud ürti, lisatakse 1,5 kl kuuma vett, lastakse aeglasel tulel keeda 15 minutit. Jahutatakse ja kurnatakse. Tarvitatakse 2spl korraga kolm korda päevas söögi ajal. Samamoodi valmistatud keedist võib tarvitada vigastatud naha vannitamiseks.

Teed tarvitatakse sapipõie põletiku, kollatõve ja jämesoole põletiku korral. Tee valmistamiseks võetakse 1 tl ürti klaasi keeva vee kohta, lastakse tõmmata ja tarvitatakse enne sööki.

 

Põdrakanepilehtedel on leitud antispasmaatiline toime, seetõttu on soovitatud astmahaigetele, samuti kõhukrampide korral (ka lastele).


Voog. Tee ise koduleht!